Geoloogia kui teaduse sünd
Ivar Puura

Tänapäevase geoloogiateaduse põhimõtete esimese süsteemse esituse pani kirja Charles Lyell oma 1830. aastail ilmuma hakanud mitmeköitelises raamatus "Geoloogia alused" ("Principles of Geology"). See Lyelli raamat oli purjekal "Beagle" 1831-1836 tehtud ümbermaailmareisil kaasas ka Charles Darwinil, kellele esmase tunnustuse loodusteadlasena tõid just reisil tehtud vaatlustel tuginevad geoloogia-alased tööd. Veidi varem, 19. sajandi alguses, oli Prantsusmaal alguse saanud teadus kivististest - paleontoloogia. Loomade kivististe uurimise ehk  paleozooloogia alusepanijaks oli Georges Cuvier ning taimekivististe uurimise ehk paleobotaanika alusepanijaks Antoine Brogniart. Oluliseks tuleb pidada ka William Smithi panust, kes rakendas esimesena järjekindlalt geoloogilist korrelatsiooni Inglismaa ja Walesi geoloogilise kaardi koostamisel. Kaart valmis 1815. aastal. Tänapäevase geoloogiateaduse keskse teooria - laamtektoonika - jaoks üliolulise mandrite triivi hüpoteesi püstitas saksa maateadlane Alfred Wegener 1915. aastal. 1928. aastal pakkus inglise geoloog Arthur Holmes välja hüpoteesi, et mandrite triivi liikumapanevaks jõuks on maasiseses poolvedelas aines esinevad konvektsioonivoolud.


William Smithi koostatud Inglismaa ja Walesi aluspõhja geoloogiline kaart 1815. aastast.