Maa ajalugu ja uurimislugu
Ivar Puura

Geoloogia
on teadusharu, mis uurib Maa teket, ajalugu ja ehitust ("geo" on kreeka keeles Maa ning "logos" õpetus). Füüsiline geoloogia uurib, milline on füüsikaliste, keemiliste ja bioloogiliste tegurite roll geoloogilistes protsessides ning püüab näiteks kivimite või pinnavormide koostise ja ehituse järgi lahti mõtestada nende tekkelugu. Ajalooline geoloogia huvitub pikaajalistest muutustest meie planeedil, mis on mõjutanud nii kivimite ja reljeefi kui elustiku arengut. Abivahendina Maa ajaloo taastamisel kasutab ajalooline geoloogia geoloogilist ajaarvamist ja kivimikihtide rööbistamist ehk geoloogilist korrelatsiooni. 

Nii füüsilise kui ajaloolise geoloogia teadmiste sünteesina valmis 20. sajandi teisel poolel tänapäeva geoloogia jaoks kõige olulisem teooria - laamtektoonika - mis toetab 1915. a. Alfred Wegeneri hüpoteesi mandrite triivist, kirjeldades ka triivi  mehhanismi,  vulkanismi ja maavärinate leviku seaduspärasid ning teatud kivimitüüpide teket kindlates piirkondades.

Kõige olulisemad füüsilise geoloogia harud on teadus mineraalidest - mineraloogia, teadus kivimitest - petrograafia ning teadus maakoore liikumistest - tektoonika.

Geoloogia praktilistest harudest ehk rakendusgeoloogia suundadest on olulisemad hüdrogeoloogia, mis uurib, kuidas vesi maa sees liigub ning ehitusgeoloogia, mis tegeleb nii majade kui teede aluste uuringutega.